Kõiki vaimselt terroriseeriv kodanik ja mida sellisega teha
Postitatud: 06 Nov 2012 09:56
Jutt saab pikk, kuigi üritan lühendada seda nii palju kui saan.
Üle öö tekkinud kummaline olukord.
Nimelt omandas ühistus korteri kodanik, kes käitub enam kui kummaliselt (hoiduksin siinkohal teadlikult meditsiinilistest terminitest, kuna ei ole meditsiinitöötaja ja ei ole pädev kodaniku vaimsele tervisele diagnoosi panema). Põhimõtteliselt on ta esimeste kuudega, mil ta on olnud korteriühistu liige, keeranud "kõrvade peale" kogu ühistu. Trepikojas kus ta elab, on ta ajanud hulluks juhatuse liikmest trepikoja vanema, kes nõuab nüüd, et teda vabastataks juhatusest ja trepikoja vanema kohustustest, sest ei suuda enam taluda proua vaimset terrorit (käib hommikust õhtuni tema ukse taga). Samasuguse avaldusega esines ühistu raamatupidaja. Juba esimestel päevadel jõudis ta minna maja hoovis lambist konflikti ühe teise trepikoja vanemaga. Naaberkorteri omanik peidab ennast, sest kardab temaga kohtuda (hakkas tema elu organiseerima). Minu, kui ühistu juhatuse esimehe, on ta suutnud metoodiliselt sõna otseses mõttes vaimselt terroriseerides, viia endast nii välja, et ma ei suuda enam oma põhitööd korralikult teha. Kui mind ei ole kätte saada KOHE, siis terroriseerib kodanik minu pereliikmeid.
Milles seisneb see terror?
Seda, mis toimub, ei saa kõike siia kirja panna, sest nagu ütles kunagi M.Laar "internetis saab ruum otsa". Põhimõtteliselt seisneb terror pidevas helistamises, ukse taga käimises, sõimamises, karjumises, süüdistamises. Kusjuures mitte keegi ei saa aru, mis põhjustel. Küsimuse peale, milles on probleem saab vastuse, et kõik on valetajad, vargad, pätid ja kõik on vale. Mis asi on vale, jääb arusaamatuks. Tema küsimustele suuliselt vastata ei ole võimalik, kuna ta ei suuda kuulata, vaid esitab küsimuse küsimuse järel.
Tema kõnemaneer on "default" ründav, tänitav ja halvustav.
Näide viimasest vestlusest:
Proua: Miks ühistu maksab koristajale kõnnitee korrashoiu eest kui see ei ole meie territoorium!!?
Mina: Seadus nõuab, et .....
Proua: Milline seadus!!?
Mina: .... et kinnistuga piirnevad tänavad ....
Proua: Kes Teile seda ütles?!
Mina: .... tuleb korras hoida piirneva kinnistu omanikul.
Proua: Ma küsin, mis seadus? Kust te sellist asja võtate?!!
Mina: Linnavalitsus on kehtestanud....
Proua: Nii, kes konkreetselt!? Kes linnavalitsuses konkreetselt? Kellega Te seal asju ajasite!?!
Mina: .... on kehtestanud heakorra eeskirjad, kus seda nõutakse.
Proua: Ärge ajage jama mulle! Kas peate mind lolliks või!?
Mina: Ei pea. Lugege neid eeskirju.
Proua: Miks te andsite linnale selle kõnnitee ära!?
Mina: Ei ole andnud.
Proua: Kuidas see siis linna oma saab olla!?
Mina: Kogu aeg on olnud.
Proua: Ärge ajage jama! Mis te valetate mulle! Öelge, kelle juures Te asju ajasite?!
jne lõputult.
No me algul proovisime viisakalt ja rahulikult temaga asju ajada. Meil on korralik kodulehekülg, kus kõik dokumendid liikmetele kätte saadavad. Küsisime, kas proual on võimalik internetti kasutada. Oli. Andsime talle paroolid ja palusime ennast uue ühistu liikmena kõigepealt meie tegemistega kurssi viia, sest ühistu eksisteerib 1995 aastast alates ja juhatus ei jõua kõike suuliselt või kirjalikult talle ette kanda.
0 emotsiooni. Käib mööda maja ja räuskab, et kõik on valetajad ja vargad.
Edasi ütlesin talle, et meie ei saa aru, mida proua tahab ja palun kõik küsimused ja nõudmised esitada juhatusele kirjalikult. Siis me vastame ka kirjalikult ja küsimused saavad vastused. Aga see, et ma korduvalt nõuan temalt kirjalikku pöördumist ajab ta kummalisel kombel täielikult marru. Seepeale ta sõna otseses mõttes röögib vastuseks, et "mul on muud meetodid Teiega asjade ajamiseks ja mina ei hakka mingeid kirju kirjutama"!!!
Edasi üritasime teda ignoreerida, kuniks proua võtab kätte ja paneb ametlikult paberile, mis talle konkreetselt ei meeldi ja mida ta üldse tahab, sest meile peavad jääma lõppude lõpuks dokumendid selle kohta, mismoodi me prouaga asju oleme ajanud ja mitte keegi ei saa aru, milles üldse on probleem. See viis selleni, et proua tuleb hommikul kell 8 ukse taha ja unustab ennast uksekella nupu külge, kui talle ei vasta. Edasi hakkab ta kõigile helistama, aga tema monoloogid telefonis on minimaalselt poole tunnised ja ta ei lase küsimustele vastata ega midagi vahele ütelda.
Võtsin siis kätte, ja leppisin kokku personaalse aja tema jaoks, ning läksin tema juurde teda ära kuulama. Kolme tunni jooksul, mis ma seal istusin, ei jõudnud me kusagile, sest proua ei suuda püsida teemas. Ikka valgub jutt laiali tema koerale, surnud abikaasale, mingitele muudele asjadele.
Kõik öeldu keerab peapeale või ei saa lihtsalt aru, mida talle räägitakse.
Vestluse käigus tunnistas ta ise, et viimasel aastal on teda tabanud mitu "hirmsat sündmust" (üks millest aru sain, oli abikaasa surm) ja tema viibis aasta otsa "mustas augus" ning nüüd juba hakkab välja tulema. Ma küsisin, et räägime nüüd ikka ühistust ja millised on Teie probleemid ühistus? No ühistus on kõik vale. Põhikiri on vale (panime talle paberkandjal posti). Hoolduskulude korjamine on vale (korjame valesti). Juhatus ei ole pädev ja on liiga suur (meil on 9 liikmeline juhatus - kõik trepikoja vanemad + juhatuse esimees). Revisjonikomisjon ei ole pädev. Üldkoosolekute pidamine on naljanumber (proua ei ole viibinud veel ühelgi üldkoosolekul ega tutvunud ühegi üldkoosoleku protokolliga). Eelmise aasta majandusaaasta aruanne on vale (proua on endine riigikontrolli töötaja (nüüd pensionil) ja ilmselt raamatupidamise haridusega, ning arvab lambist teadvat, et kogu raamatupidamine on meil vale).
Trepikoja vanem ei ole pädev, sest on kõigest maastikuarhitekt. Juhatus on teinud hämaraid tehinguid Linnavalitsusega (sonib mingist müstilisest maadevahetusest ja mingite kõnniteede ära andmisest). jne jne.
Ta on "hulluks ajanud" juba ka Linnavalitsuse ametnikud. Ja mitte ainult ühistu küsimustes, sest ta on laia haardega ja ajab mingeid muid "projekte" (nagu ta ise ütleb) ja loob korra majja lisaks ühistule ka Linnavalitsuses! Lubab panna ajalehte, saata kaela revidendid, televisiooni, maksuameti. No meil muidugi selles suhtes ükskõik, et saatku, aga milline närvi ja ajakulu selle seebiooperiga kaasneb enne, kui ka kõik teised saavad aru, kellega on tegemist. Juba praegu käivad inimesed mööda seina ääri, et jumala eest mitte prouaga kokku saada, mis ei ole mitte normaalne olukord. Endine normaalne hästi toimiv ühistu on muutunud lühikese ajaga ehtsaks hullumajaks.
No mida sellise kodanikuga peale hakata? Kuidas käituda?
Võtsime ühendust ka proua lähedastega, et uurida, ega proua vaimsele tervisele pole pandud mõnda meditsiinilist diagnoosi. Ei ole. Lähedased tunnistavad, et tegemist on probleemse inimesega ja soovitavad teda ignoreerida. Korteri meie majja ja teise linna, ostsid nad ka lisaks muudele aspektidele selleks, et ise temast veidi kaugemal olla. Nii ütles kõige lähedasem inimene.
Üle öö tekkinud kummaline olukord.
Nimelt omandas ühistus korteri kodanik, kes käitub enam kui kummaliselt (hoiduksin siinkohal teadlikult meditsiinilistest terminitest, kuna ei ole meditsiinitöötaja ja ei ole pädev kodaniku vaimsele tervisele diagnoosi panema). Põhimõtteliselt on ta esimeste kuudega, mil ta on olnud korteriühistu liige, keeranud "kõrvade peale" kogu ühistu. Trepikojas kus ta elab, on ta ajanud hulluks juhatuse liikmest trepikoja vanema, kes nõuab nüüd, et teda vabastataks juhatusest ja trepikoja vanema kohustustest, sest ei suuda enam taluda proua vaimset terrorit (käib hommikust õhtuni tema ukse taga). Samasuguse avaldusega esines ühistu raamatupidaja. Juba esimestel päevadel jõudis ta minna maja hoovis lambist konflikti ühe teise trepikoja vanemaga. Naaberkorteri omanik peidab ennast, sest kardab temaga kohtuda (hakkas tema elu organiseerima). Minu, kui ühistu juhatuse esimehe, on ta suutnud metoodiliselt sõna otseses mõttes vaimselt terroriseerides, viia endast nii välja, et ma ei suuda enam oma põhitööd korralikult teha. Kui mind ei ole kätte saada KOHE, siis terroriseerib kodanik minu pereliikmeid.
Milles seisneb see terror?
Seda, mis toimub, ei saa kõike siia kirja panna, sest nagu ütles kunagi M.Laar "internetis saab ruum otsa". Põhimõtteliselt seisneb terror pidevas helistamises, ukse taga käimises, sõimamises, karjumises, süüdistamises. Kusjuures mitte keegi ei saa aru, mis põhjustel. Küsimuse peale, milles on probleem saab vastuse, et kõik on valetajad, vargad, pätid ja kõik on vale. Mis asi on vale, jääb arusaamatuks. Tema küsimustele suuliselt vastata ei ole võimalik, kuna ta ei suuda kuulata, vaid esitab küsimuse küsimuse järel.
Tema kõnemaneer on "default" ründav, tänitav ja halvustav.
Näide viimasest vestlusest:
Proua: Miks ühistu maksab koristajale kõnnitee korrashoiu eest kui see ei ole meie territoorium!!?
Mina: Seadus nõuab, et .....
Proua: Milline seadus!!?
Mina: .... et kinnistuga piirnevad tänavad ....
Proua: Kes Teile seda ütles?!
Mina: .... tuleb korras hoida piirneva kinnistu omanikul.
Proua: Ma küsin, mis seadus? Kust te sellist asja võtate?!!
Mina: Linnavalitsus on kehtestanud....
Proua: Nii, kes konkreetselt!? Kes linnavalitsuses konkreetselt? Kellega Te seal asju ajasite!?!
Mina: .... on kehtestanud heakorra eeskirjad, kus seda nõutakse.
Proua: Ärge ajage jama mulle! Kas peate mind lolliks või!?
Mina: Ei pea. Lugege neid eeskirju.
Proua: Miks te andsite linnale selle kõnnitee ära!?
Mina: Ei ole andnud.
Proua: Kuidas see siis linna oma saab olla!?
Mina: Kogu aeg on olnud.
Proua: Ärge ajage jama! Mis te valetate mulle! Öelge, kelle juures Te asju ajasite?!
jne lõputult.
No me algul proovisime viisakalt ja rahulikult temaga asju ajada. Meil on korralik kodulehekülg, kus kõik dokumendid liikmetele kätte saadavad. Küsisime, kas proual on võimalik internetti kasutada. Oli. Andsime talle paroolid ja palusime ennast uue ühistu liikmena kõigepealt meie tegemistega kurssi viia, sest ühistu eksisteerib 1995 aastast alates ja juhatus ei jõua kõike suuliselt või kirjalikult talle ette kanda.
0 emotsiooni. Käib mööda maja ja räuskab, et kõik on valetajad ja vargad.
Edasi ütlesin talle, et meie ei saa aru, mida proua tahab ja palun kõik küsimused ja nõudmised esitada juhatusele kirjalikult. Siis me vastame ka kirjalikult ja küsimused saavad vastused. Aga see, et ma korduvalt nõuan temalt kirjalikku pöördumist ajab ta kummalisel kombel täielikult marru. Seepeale ta sõna otseses mõttes röögib vastuseks, et "mul on muud meetodid Teiega asjade ajamiseks ja mina ei hakka mingeid kirju kirjutama"!!!
Edasi üritasime teda ignoreerida, kuniks proua võtab kätte ja paneb ametlikult paberile, mis talle konkreetselt ei meeldi ja mida ta üldse tahab, sest meile peavad jääma lõppude lõpuks dokumendid selle kohta, mismoodi me prouaga asju oleme ajanud ja mitte keegi ei saa aru, milles üldse on probleem. See viis selleni, et proua tuleb hommikul kell 8 ukse taha ja unustab ennast uksekella nupu külge, kui talle ei vasta. Edasi hakkab ta kõigile helistama, aga tema monoloogid telefonis on minimaalselt poole tunnised ja ta ei lase küsimustele vastata ega midagi vahele ütelda.
Võtsin siis kätte, ja leppisin kokku personaalse aja tema jaoks, ning läksin tema juurde teda ära kuulama. Kolme tunni jooksul, mis ma seal istusin, ei jõudnud me kusagile, sest proua ei suuda püsida teemas. Ikka valgub jutt laiali tema koerale, surnud abikaasale, mingitele muudele asjadele.
Kõik öeldu keerab peapeale või ei saa lihtsalt aru, mida talle räägitakse.
Vestluse käigus tunnistas ta ise, et viimasel aastal on teda tabanud mitu "hirmsat sündmust" (üks millest aru sain, oli abikaasa surm) ja tema viibis aasta otsa "mustas augus" ning nüüd juba hakkab välja tulema. Ma küsisin, et räägime nüüd ikka ühistust ja millised on Teie probleemid ühistus? No ühistus on kõik vale. Põhikiri on vale (panime talle paberkandjal posti). Hoolduskulude korjamine on vale (korjame valesti). Juhatus ei ole pädev ja on liiga suur (meil on 9 liikmeline juhatus - kõik trepikoja vanemad + juhatuse esimees). Revisjonikomisjon ei ole pädev. Üldkoosolekute pidamine on naljanumber (proua ei ole viibinud veel ühelgi üldkoosolekul ega tutvunud ühegi üldkoosoleku protokolliga). Eelmise aasta majandusaaasta aruanne on vale (proua on endine riigikontrolli töötaja (nüüd pensionil) ja ilmselt raamatupidamise haridusega, ning arvab lambist teadvat, et kogu raamatupidamine on meil vale).
Trepikoja vanem ei ole pädev, sest on kõigest maastikuarhitekt. Juhatus on teinud hämaraid tehinguid Linnavalitsusega (sonib mingist müstilisest maadevahetusest ja mingite kõnniteede ära andmisest). jne jne.
Ta on "hulluks ajanud" juba ka Linnavalitsuse ametnikud. Ja mitte ainult ühistu küsimustes, sest ta on laia haardega ja ajab mingeid muid "projekte" (nagu ta ise ütleb) ja loob korra majja lisaks ühistule ka Linnavalitsuses! Lubab panna ajalehte, saata kaela revidendid, televisiooni, maksuameti. No meil muidugi selles suhtes ükskõik, et saatku, aga milline närvi ja ajakulu selle seebiooperiga kaasneb enne, kui ka kõik teised saavad aru, kellega on tegemist. Juba praegu käivad inimesed mööda seina ääri, et jumala eest mitte prouaga kokku saada, mis ei ole mitte normaalne olukord. Endine normaalne hästi toimiv ühistu on muutunud lühikese ajaga ehtsaks hullumajaks.
No mida sellise kodanikuga peale hakata? Kuidas käituda?
Võtsime ühendust ka proua lähedastega, et uurida, ega proua vaimsele tervisele pole pandud mõnda meditsiinilist diagnoosi. Ei ole. Lähedased tunnistavad, et tegemist on probleemse inimesega ja soovitavad teda ignoreerida. Korteri meie majja ja teise linna, ostsid nad ka lisaks muudele aspektidele selleks, et ise temast veidi kaugemal olla. Nii ütles kõige lähedasem inimene.